kui asjalood on nii, et
luule kui Kareval ja luule on meeldiv naine
tuul veel jahedamaks puhkeb Boudelaire’i “Raipest”
mõrvataks kõrvad ka ilusa sõnata
ega siis otsekoheseid piirduta põlgama
kõhu ja kupli täis söödavad ema moodi
sõnu kulbist pedagoogid kuniks lebad voodis
mõnele mõjub nakkavalt kui haigutus
JA VEEL - mõnedel rõhub pastakat kui vaimustus
tuleb peale kui vea teeb, kuid tean et
on head veel kõrvalkaldes rohkem kui peateel
aga armas papa taevas – ära alla sa lenda
kui meestel ehted kaelas ja kannavad relva
õppides abitust reisid lõhkisel kaarikul
sõdite maastikul, kus ei õhi te raami kui
kõik ei jookse sülle sulle niisama lihtsalt
ja valad müüre enda ümber nagu pisaraid Bismarck
kuid niipea - kui saan olla tukikast priim ma
seilan asfaltpargis ringi nagu Olev Siinmaa
sest tunnen seltskonnast iga pisiku ära
kui vistriku mäda ja isiku pärak su silmist on näha
ilm kisub ära peites isikupära
tuhmub sära ja ka kaine peaga kustud ära
su hullund häda mulle naljakas paistab
kus rumal irve aitab arvamast kaitsta
harva ma paitan kui oled seda väärt sest
ebamäärded teevad ilu kehal läägeks
kui väljapääsuke vaid najatub mundril
ajastu sunnil panen hoopis varjatuks numbri
kõik tuhmub iseenesest kui valetad julmalt
see juhtub iseenesest kui rasedad nunnad
kõik tuhmub iseenesest kui valetad julmalt
see juhtub iseenesest nagu rasedad nunnad
