Sind nägin ma peol.
Tähed ja kuu
segasid päid ja äkki hopp!
armastust siis
tunda ma sain...
Üksainuke öö.
Jäänuks see nii,
olnuks kõik hästi, sest et stop!
hoiatas mind
saatuslik aim.
Oo-ooo-ooh!
Mis küll nüüd tegema pean,
mida lubama sulle, Leyna?
Kõik tunded maapõhja nean
miks ei kõlba ma sulle, Leyna?
Nii vähe sinust ma tean,
kuid ma elan vaid sulle, Leyna!
Rand. Helendav liiv.
Sinised veed.
Päike kui suur ja kuldne vokk.
Kohtume seal!
kõlas mu soov.
Kuid nähes sind taas,
purunes rõõm,
rabas mu kauneid plaane šokk
teisega seal
lebasid koos.
Oo-ooo-ooh!
Mis küll nüüd tegema pean,
mida lubama sulle, Leyna?
Kõik tunded maapõhja nean
miks ei kõlba ma sulle, Leyna?
Nii vähe sinust ma tean,
kuid ma elan vaid sulle, Leyna!
Kõik sisemas keeb,
tigedaks teeb,
elu on sünge, tühjus eel.
Ei istu mul töö,
ei joo ega söö,
sest igatsen Leynat ikka veel.
Nii konutan toas,
kuigi ma näen
pole mu hingepiinad popp.
Mõtete lend
lapsikult lai.
Kord tuled ehk veel,
päeval või ööl...
Aga mu mõistus ütleb: Stop!
Petan ju end,
unistan vaid.
Oo-ooo-ooh!
Mis küll nüüd tegema pean,
mida lubama sulle, Leyna?
Kõik tunded maapõhja nean
miks ei kõlba ma sulle, Leyna?
Nii vähe sinust ma tean,
kuid ma elan vaid sulle, Leyna!
Elan vaid sulle, Leyna!
Elan vaid sulle, Leyna!
Elan vaid sulle, Leyna!
Elan vaid sulle, Leyna!
Elan vaid sulle, Leyna!
