Adaldığı bolmasa añsatar ma,
Aru degen - ädemi, ärqaşanda,
Ömir attı izdegen än-saparda, baqıt.
Är tañ oğan erekşe külip kelgen,
Är köktemnen erekşe ümittengen,
Zulaytının osılay bilip pe em men, uaqıt.
Keşe ğana bäyşeşek güldey edim,
Künge qarap köktemde külgen edim,
Bügin müldem özgeşe küyge enemin, şirkin!
Jayqaladı gülzarı könilimniñ,
Men qazaqtıñ qızımın, kelinimin,
Men elimniñ erteñgi senimimin, mümkin!
Jañaşa bop tuadı janğan künim
Aspanında armannıñ samğap jürmin
Aq nekeli jarıma arnaulımın mäñgi
Jarıq qılam jer betin nur säulemen
Qırıq şuraqtan quralğan qursau denem
Besigimdi tebetem şırqaumenen ändi
Men - äyelmin, älemniñ anasımın,
Ümit jeñgen kei kezde jan aşuın,
Külkisi – kün, täni – nur, sanası – mun, menmin.
Näzikpin men, sol üşin ayıptımın,
Ğajap tüske boyadım ğayıp tünin,
Ne deseñ de baqıtqa layıqtımın, sengin.
