Kui oleks mul haamer, ma vasardaksin päeval
ja vasardaksin õhtul, et kuulda võiks maa.
Ma vasarat taoksin, et hoiatada kõiki –
oht enne ei kao, kui sõprus inimeste keskel
seob mandreid ja maid.
Kui oleks mul kell, ma helistaksin päeval
ja helistaksin õhtul, et kuulda võiks maa.
Ma helistaks kella, et hoiatada kõiki –
oht enne ei kao, kui sõprus inimeste keskel
seob mandreid ja maid.
Kui oleks mul laul, ma laulaksin siis päeval
ja laulaksin siis õhtul, et kuulda võiks maa.
Ma laulaksin laulu, et hoiatada kõiki –
oht enne ei kao, kui sõprus inimeste keskel
seob mandreid ja maid.
Nüüd minul on haamer, nüüd minul on ka kell
ning laul, mis on nii võimas, et kuulda võib maa.
Taon õigluse haamrit, löön vabaduse kella
ning sõprusest on mu laul, mis südametes ükskord
seob mandreid ja maid.
HK 1972